fbpx

Aasta noorsootöötaja julgustab Eestimaa südamest noori oma ideid ellu viima


Riin Luks (noorte taga keskel) võtmas 2018. aasta jaanuaris vastu aasta noorsootöötaja tunnustust. 

Eestimaa keskel asuv Paide linn on laiemalt tuntud kui Eestimaa süda ja arvamusfestivali kodu, harvem ka helilooja Arvo Pärdi või näitleja Ita Everi sünnipaik. Selles märkimisväärses väikelinnas tegutseb ka viimasel noortevaldkonna tunnustuskonkursil aasta noorsootöötaja tiitliga pärjatud Riin Luks.

Aasta noorsootöötajaks nimetatud Riin Luks on oma olemuselt läbi ja lõhki noorsootöötaja. Tema jutule jõuavad noored, kellel on idee kogukonna arendamiseks, kuid puudub oskus või rahalised vahendid selle idee ellu viimiseks. Nopi Üles! projektijuht Riin kuulab ära noore idee, annab nõu ja seisab selle eest, et noorte initsiatiivikus kannaks vilja. Kuigi Riinu kodulinnaks on Paide, jõuavad noorte ideed temani üle terve Eesti.

Kuivõrd ise Paide noorena noorsootööga kokku puutusid?

Noortekeskusesse ikka sattusin, seal olid filmiõhtud, erinevad sündmused ja üritused. Ütlen ausalt, et aktivistiks mind kooli ajal siiski nimetada ei saanud, vaid olin pigem selline introvert, kellele meeldis nokitseda ja omaette asju teha. Käisin kunstikoolis ja lugesin hästi palju – ei olnud selline, kes tahtis lavale trügida. Selles mõttes oligi väga huvitav, et kui ma tegutsesin varem rohkem omaette, siis noortekeskusesse tööle minnes muutusin üha aktiivsemaks ja hakkasin ka julgemalt suhtlema.

Kuidas jõudsid noorsootöö kui elukutseni?

Paidest läksin edasi Tallinnasse õppima sotsiaaltööd. Mulle meeldis sotsiaaltöö ja inimestega tegeleda, aga ma tegelikult kunagi ei näinud ennast sotsiaaltöötajana. Pärast lõpetamist tulin tagasi Paidesse ja võiks öelda, et päris juhuslikult sattusin noorsootöösse. Sõber ütles, et neil noortekeskuses on tegevusjuhendaja koht vaba ja saatsingi oma CV. Sealt hakkas asi juba kiiresti edasi arenema, tulid erinevad pakkumised ja sain ka üsna ruttu aru, et mulle noorsootöö meeldib. 2012. aastal läksin noortekeskusesse tööle ja 2014. aastal sain tunnustuse „Enim silmapaistnud Järvamaa noorsootöötaja“.

Kui palju neid võimalusi oli sel hetkel, kui Sa alustasid Paides noorsootöötajana?

Paides oli tegelikult väga hästi ja ei mäletagi, et oleks otseselt millestki puudus olnud. Võibolla puudus oleks olnud siis, kui me oleks teinud oma tööd nagu tegevusplaanis kirjas ja täpselt selle eelarvega. Projektifondide toel saime aga teha oluliselt rohkem.

Mida said ise Paides noorsootöötajana noorte jaoks ära teha?

Avatud noorsootöö poolel oli sotsialiseerumine väga tähtis ja suhtlesime noortega hästi tihedalt. Teadsin väga palju sellest, mis neil kodus toimub või kuidas koolis läheb. Kui see usalduslik suhe oli juba loodud, siis mingil hetkel tunnistas juba noor ise, kui ta mingis õppeaines oli jäänud hätta. Siis võtsime õpikud välja ja hakkasime koos õppima. Nii see lumepallina veeres ja mingil hetkel oli isegi ühe lapsevanemaga kokkulepe, et laps võib olla noortekas, kui tal on koolitööd tehtud. Siis tegigi see noor noortekeskuses oma ülesandeid ja meie olime kõrval, tal ei olnud sellist tunnet, et peab üksinda pusima. See kõik arenes väga loomulikult. Proovisime teha nii, et laps oleks rahul, lapsevanem oleks rahul ja noor saaks nii õpitud kui ka päriselt ka oma tegevustega tegeleda, mis talle meeldib. Tegelikult on nende aastate sisse jäänud päris palju tegevusi ja noori, aga eks seda oskavad ainult noored ise öelda, mis nende jaoks päriselt „ära tehtud” sai.

Kuivõrd oluline on Sinu silmis kooli ja noorsootöö valdkonna koostöö?

Olles Paide noortekeskuse noorsootöötaja, viisin samal ajal ka Paide Gümnaasiumis läbi mõningaid projekte, näiteks MoeP.A.R.K. Samuti juhtisin mõnda aega Järvamaa Noortekogu. Kõik need kogemused kokku on andnud mulle tervikpildi. Minu eesmärk oli anda mõista, et meil on ühed ja samad noored. Eriti kuna tegemist on väikese linnaga.

Üksteise tegevusele tuleks pigem kaasa aidata. Näiteks kui noortekeskusel oli võimalik kirjutada mõni projekt, mida koolil ei olnud võimalik kirjutada, siis kool andis noortele sellest võimalusest teada. Tänaseks on noortekeskusel õpetajatega väga hea koostöö.

Mis on Paide noorsootöös praegu eriti hästi?

Siinkohal tahaks kiita Paide noortevolikogu, mis tegutseb äärmiselt tublilt. Noortevolikogu on noorte tasandil hästi tugev ja nii praegune kui ka varasemad esimehed reaalselt pingutavad volikogu eestvedamisel. Nad annavad enda poolt linnale mõtlemisainet ja linn tõepoolest ka kuulab noori.

Kuidas noortevolikogu täpsemalt kohaliku omavalitsusega suhtleb?  

Paide noortevolikogul on põhimõtteliselt ikkagi nõuandev roll, nemad ise otsustada ei saa. Noortevolikogu korraldab aga näiteks aruteluõhtuid, kuhu alati tulevad ka erakondade esindajad, kui neid kutsutakse. Enne viimaseid valimisi korraldas noortevolikogu debati, kus olid kõikide erakondade esindajad kohal ja noored said küsida küsimusi, mis neid huvitavasid. Eesmärk on siis see, et noor ei lähe lihtsalt valima nime või kes kõige rohkem pastakaid annab, vaid selle põhjal, millised on nende lubadused ja mis ka päriselt ära tehakse.

Kuidas muutusid Sinu roll ja ülesanded, kui asusid tööle Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusse?

Alates 2016. aastast hakkasin juhtima programmi Nopi Üles!, mis on loodud noorte omaalgatuste toetamiseks. Noortega suhtlemine, initsiatiivikuse leidmine ja nõuandja roll on ikkagi sama, lihtsalt nüüd toimub see lisaks ka läbi digitaalsete vahendite. Võibolla ei näe ma noori enam päris iga päev, aga korraldame ka kokkusaamisi ja koolitusi ning noored on siiski pidevalt minu ümber.

Mis võimalusi siis Nopi Üles! noortele annab?

Põhimõtteliselt meil ei ole ette pandud, et see on vale idee ja see on õige idee, aga kõik noorte ideed peavad toetama kogukonda või siis pakkuma noortele uusi võimalusi, mis tähendabki siis juba kogukonna arendamist.

Kui teised fondid põhinevad rohkem ikkagi sellel, milline on kirjalik taotlus, siis meie lähenemine on, et idee ise on kõige olulisem. Kõik noored saavad nõustamist ja räägime projekti detailselt läbi, mida tuleb teha, milline on tegevuskava, mis on eesmärgid ja pärast seda esitab noor video- või postertaotluse, mille hindajaks on kogukond ise. Kui poster või video saab 200 Facebooki like’i täis, siis rahastus on garanteeritud.

Kuigi võiks eeldada, et näiteks Tallinna noortel on kergem poolthääli koguda, siis üllataval kombel on just suurematel kogukondadel raskem hääli kokku saada. Oleme täheldanud, et väike kogukond hoiab hästi kokku ja on aktiivsemad oma kogukonna huvide eest seismisel.

Kui meil alguses oli hirm, et kas noored hakkavad Nopi Üles! võimalusi kasutama, siis esimese kuuga juba nägime, et tegelikult neil on ideid rohkem kui meil rahastust. Seega ongi ühest küljest hea meel, et on nii palju ideid, teisest küljest tekib jällegi oht, et võibolla ei ole võimalik programmiga kõiki häid ideid rahaliselt toetada. Esimesel aastal said rahastust 23, eelmisel 60 ja sel aastal 58 projektiideed.

Kuidas aitad neid noori, kelle idee võibolla ei vasta Nopi Üles tingimustele, aga motivatsiooni tegutsemiseks on?

Oleme alati püüdnud leida noore idee elluviimiseks vastava fondi ja nõustada erinevate projektide rahastuse küsimustes. Oleme alati ära selgitanud, miks see idee võibolla ei sobi või kuhu fondi ta sobiks. Meie idee ei ole ainult raha jagamine, vaid päriselt noorte omaalgatuste ja ettevõtlikkuse toetamine. On juhuseid, kus noor ei vaja abi ja ta ütleb, et otsib ise vastava fondi või rahastuse, aga veel sagedamini tuleb ette, et soovitame fondi, mille võimalustest noor ei teadnudki.

Vaadates Eesti noorsootööd laiemalt, mida oleks siinses noortepoliitikas tarvis ära teha? 

Isiklikult tundub, et midagi kardinaalselt muuta ei tahakski, sest Eestis on tegelikult üsna hästi. Mida ma aga väga loodan, on see, et ka aastal 2035 on noorsootöö eraldi arengukavas sees, sest nagu Paides, on ka mujal Eestis see kava aidanud järjekindlalt noorsootööd edasi arendada. Kardan, et kui noorsootöö kaob arengukava järgi põhivaldkonnast ära, siis on lihtne öelda, et seda polegi vaja. Pole arengukava, pole ka alust, millele viidata.

Saan aru, et proovitakse hästi palju tähelepanu suunata haridusele, aga kui haridus ja noorsootöö aina rohkem lõimuvad, siis peaks ka noorsootööd arengukavas käsitlema. Lõimumine ei saa toimuda nii, et viitame ainult haridusele.

Loodan ka, et jätkub omaalgatuste toetamine. See soov ei tulene sellest, et mulle endale jääks töö alles, vaid puhtalt kogemustele toetudes on näha, et vajadus selle järgi on lihtsalt nii suur. Näiteks kui eelmine aasta sai toetust 60 projekti, siis toetamist väärisid ligi 150.

Mul ongi tegelikult väga kahju, et on head programmid, mis on ennast juba tõestanud, kuid millel on tähtaeg küljes. Võiks olla midagi püsivamat, millele võib alati kindel olla. Võtame näiteks Noorte Tugila, mis on ülioluline ja mis on ka palju tähelepanu saanud, sest meil paratamatult on neid noori, kes ei tööta ega õpi. Ma loodan, et neile programmidele leitakse jätkusuutlik lahendus ja ei ole nii, et noorega on veel vaja tegeleda, aga programm saab läbi ja pole enam seda usalduslikku töötajat, kes noorega tegeles.

Kindlasti peaksid ka kohalikud omavalitsused mõtlema, kuidas nemad saaksid oma kodukohas noorte algatusi toetada. Selles osas on Paide hea eeskuju – Paide noortevolikogule on võimalik oma ideede alusel taotlusi esitada ja seeläbi rahastust saada. Seda toetab Paide linn noortevolikogu projektifondi nime all.

Kuivõrd motiveeritud on noored neile pakutavaid võimalusi kasutama?

Äsja toimus näiteks noorsootöö nädala raames Nopi Üles! välkkonkurss, mida rahastas Eesti Noorsootöö Keskus Haridus- ja teadusministeeriumi kaudu. Tegime kiire konkursi ja laekus väga palju häid ideid, millest toetuse said 17 ja erirahastuse 3. Küsisime noorsootöö nädala valguses ka lisaküsimusi ja need vastused olid üsna üllatavad, sest sealt tuli päriselt välja, kui palju noored ise näevad noorsootöös võimalusi.

Mida noorsootööga tegelemine Sulle endale annab?

Mida ma ise näen, on see, et noor ei tule sulle täna tehtud töö eest ütlema homme aitäh. Ta tuleb võibolla kümme aastat hiljem ja ütleb, et võttis sinu nõu kuulda. Praegu on mul näiteks avatud noorsootöö poolel mõned, kes nüüd alles aastaid hiljem ütlevad, mil moel ma neid aitasin. Ehk siis sa ei saa seda tänu kohe ja tegelikult ei olegi vaja seda tänu sel hetkel.

Ma olen mõnikord mõelnud, et kui esimest korda keegi noortest mulle tänu avaldas, siis ma ei saanudki kohe alguses aru, miks. See töö ise on minu jaoks nii loomulik. Kui töö käigus näed, et noor on mingit juhist järginud või vähemalt sind kuulanud, olgugi et alguses pani käed rinnale risti, siis see ongi minu silmis kõige tänuväärsem.

Teksti suurus