fbpx

Annely Reile: Noored vajavad tuge ja mõistmist nii eri- kui tavaolukorras

Pärnu Noorte Vabaajakeskuse juht Annely Reile räägib oma tööst, kolleegidest ja saavutustest ning avab veidi enam nutika ja mobiilse noorsootöö rõõmusid-muresid ning praeguse aja töökorralduslikest muutustest. Küsimusele, kuidas noortel läheb, vastab Annely: „Vaadates ka enne kriisi olnud ajale saab paljude noorte mured kokku võtta üldiselt sellega, et neid ei mõisteta ja neid ei taheta kuidagi ära kuulata. Noored saavad kiiresti endale sildid külge ja kui juba silt küljes, ju siis see noor selline ongi. Tegelikult on noored õrnad ja väga haavatavad.“

Räägi lühidalt endast – kaua oled valdkonnas olnud ning mis on suurimad saavutused sinu elus? 

Noorsootööga olen ma olnud seotud tegelikult juba 14. eluaastast, mil alustasin Pärnu linna Kodutütarde rühma eestvedamist ja nii oligi minu sõrm noorsootööle antud. Peale Gümnaasiumi lõppu suundusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari noorsootööd ja õpingute ajal avanes mul suurepärane võimalus asuda 2008 aastal tööle juhatajana loodavasse Pärnu linna uude suurimasse noortekeskusesse Pärnu Noorte Vabaajakeskus, mis toona tegutses MTÜ Pärnu Vabakooli Seltsi all. Tänaseks oleme kasvanud iseseisvaks MTÜ-ks.

Rääkides suurimatest saavutustest, siis tundub, et ma üllatan end ikka päris tihti. Üheks suurimaks saavutuseks on minu pere, kuhu kuuluvad mu abikaasa ja 4 last vanuses 5 – 16 eluaastat. Kokku hoidev ja toetav pere on aga võimaldanud mul ka tööalaselt palju saavutada – olen aastaid olnud lummatud Eesti ANK hingestatud tööst ning professionaalsusest ja tänasel päeval on mul au kuuluda Eesti ANK juhatusse, panustades noorsootöösse ka riiklikul tasandil. Muidugi on üheks saavutusteks 2020 aasta alguses omistatud Aasta Noortekeskuse tiitel, mis on ju iga noortekeskuse ja selle meeskonna unistus. Tõelise üllatusena sai minust ka 2020 aastal Pärnu linna teenetemärgi kavaler tänu panuse eest Pärnu linna noorsootöö arengus. Eks need ole juba nagu elutöö preemiad kõik. Aga poleks toetavat abikaasat, poleks ka saavutusi.

Olete saanud aasta noortekeskuse tiitli. Mis sa arvad on peamine, mis selle tunnustuse teile tõi? Mille poolest Pärnu Noorte Vabaajakeskus erineb või mis on teie tugevus?

Vaadates sellele auväärsele tiitlile meie enda asutuse poolt, saan ma öelda, et selle taga on tõeliselt suurepärane, tubli ja toimiv naiskond ja väga avatud suhtumine. Me ei ole seadnud enda tööle piire ja meie jaoks tundub kõik võimalik. See tagab pideva arengu ja põnevuse katsetada võimalikult palju uusi asju. Näen, et ka julgusest ei tule meil puudus. Kui nüüd mõnel tekib tundmus, et ega noorsootöötaja ei peaks ikka kõike tegema, siis meie nii ei arva, sest see on esimene piir, mis takistab arengut. Kui noor või kogukond meid mingis osas vajab ja me näeme, et see on „meie teema“, siis sellest ka kinni haarame. Samas seda kõike tuleb teha piisavalt targalt ja eneseteadlikult ja ega me ikka üle oma varju hüppama ei hakka. Selles osas oleme üksteisele toeks ja siin mängib olulist rolli ka koostöö teiste noortega toimetavate spetsialistidega, kes küll igapäevaselt töötavad teistes asutustes, kuid tänaseks tunneme, et nad on osa meie kollektiivist. Nii oleme me jaganud ja kasutanud oma kompetentsi ning ressursse Pärnu linnas ka üle asutuste. Noored jätkuvalt imestavad, et kuidas me küll kõikjale jõuame.

Ma ei ole kindel, et selles osas me mõnest teisest tublist noortekeskusest erineksime, kuid need oskused, mis tänu koostööle ja erinevatele pädevust tõstvatele koolitustele oleme omandanud on teinud meie naiskonnast väga oskuslikud ja mitmekülgsed noorsootöötajad, kes tulevad toime täna kõikide noortega, kes avatud noorsootöö mõttes noortekeskusesse satuvad või noorsootööst mõnel muul moel osa saavad. Eks see ole kaasa toonud ka julguse ja võimalused panustada noorsootöö arengusse maksimaalselt.

Lisaks aasta noortekeskusele tegutseb teie majas ka aasta noorsootöötaja Triin Mäger. Kuidas te oma töötajaid innusatate ja tunnustate? 

Meie noorsootöötajad on minu, kui juhi jaoks väärtus nr.1. Panustades nendesse, panustame me ka otseselt kvaliteetsesse noorsootöösse ja seeläbi ka noortesse. Meil on võrratu kollektiiv, mis on kirju, kui pühademuna korv. Igal ühel on omad tugevused ja see miski, mis paneb tema silma särama ja hinge helisema. Noorsootöötajad saavad ise anda sisendit oma töösse ja nii nad loovad keskkonna, kus ise soovivad tööd teha, on motiveeritud. Innustan neid igapäevaselt ennast arendama ja toetan neid, kui nad seda vajavad. Kui mõnel noorsootöötajal tekib idee, siis seda saab pidurdada vaid seadusest tulenev piirang või loodusseadus. Muus osas olen ma seda meelt, et proovime kõik järgi ja kui ei tule välja, siis mis seal ikka, proovime veel või proovime midagi teisiti. Areng tuleb igast katsest. Näeme siin naiskonnas, kui kellelgi on mingi eesmärk ja siis hakkamegi vaikselt jõustama ja toetama, et eesmärgini jõuda. See on üks oskus, mida kasutame ju igapäevaselt noortega, miks ei peaks me seda ka oma kallite kolleegidega tegema?

Sama lugu on ka tunnustusega ja seda me juba jagada oskame. Triin Mägeri puhul on see tõeliselt lihtne, sest tegu on suurepärase ja võimeka noorsootöötajaga. Ta on ise juba üks nendest, kes sõrme nipsuga leiab üles igas noores ja kolleegis selle miski, mida tuleb tunnustada. Me oleme kõik temalt palju õppinud ja seda me ka avameelselt ütleme. Meie naiskonnas on lihtsalt kombeks olla avatud, aus ja tagasisidestada esimesel võimalusel. Tunnustused on üks osa sellest ja see toob esile meis kõigis parima osa, mis annab jõudu, eriti tänastel hetkedel. Ka konstruktiivne kriitika ei ole meie jaoks negatiivse tähendusega ja seda me ei karda, see hoiab fookuse paigas ja vee puhtamana. Kui kellelgi jääbki miskit salaja hinge, siis kauaks see peitu ei jää, sest ikka leidub keegi meist kes julgustusega seda avama asub ja lahendamisel toeks on – sellised me juba oleme.

Kuidas Pärnu noortekeskus ja noorsootöötajad on kontaktivaba noorsootööga kohanenud ning millised on suurimad väljakutsed? 

Meie jaoks on tegu ääretult põneva väljakutsega. Päeva pealt tuli muuta töögraafikuid ja töökorraldust, tühistada kohtumisi ja sündmusi. Info muutus tundidega ja nii mõnigi plaan, mis sai eelmine päev tehtud, tuli järgmine päev tühistada. Algne rõõm vabanenud aja üle, mis tuli tühistatud kohtumiste osas, kadus peagi, sest need on taas täitunud teiste tegevuste ja ümberõpetega. Zoom vebinari otsa, Skype kohtumine lisaks. Infos orienteerumine vajas aega ja ka kõrgema taseme oskusi. Aga kogusime end kärmelt ja panime paika korraliku tegevuskava, mis arvestas iga ühe digipädevuste võimekust individuaalselt. Hiljem julgustasime teineteist uusi digilahendusi õppima ja otsime ise juurde võimalikult palju ägedaid nutitegevusi. Oleme kõik igapäevaselt ühes infoväljas ja kui keegi midagi teha ei jõua või vajab abi, siis seda ta ka ütleb, et me saaks kiiresti toetada.

Kui eelmise nädala lõpus võis veel tunduda meile väljakutsena, et kas me ikka jõuame noorteni, siis esmaspäevast alustatud statistika kogumine tõestab vastupidist – jõuame isegi 60 – 100 nooreni. Aga ma tunnustan ka neid noorsootöötajaid, kes toetavad tööpäeval otsekontaktis internetis ka 3-4 noort, kes maadlevad oma õpingutega või vajavad toetavat noorsootöötajat, et oma ärevustega tekkinud olukorras toime tulla. Need vestlused võivad kesta minutist pikkade tundideni.

Tänane väljakutse on kindlasti need noored, kes tunnevad, et nüüd on ju koolist puhkus ja mõnus sõpradega aega viita ja pinnakaid korraldada. Liikumiskeelu karmistamine võib tuua leevenduse, aga noored on nutikad ja meil tuleb jätkuvalt valvel olla. Eks me siis otsime selliseid lähenemisi, mis neile mõjuksid ja neid ennast ka kõnetaksid.

Mis on teie jaoks nutikas noorsootöö ja kuidas seda teha? Mida olete varem ette võtnud, mida teete praegu uutmoodi või teistmoodi?

Usun, et nutika noorsootöö kontseptsiooniga on ehk kõik noorsootöötajad tuttavad. Kui isegi varasemalt mitte, siis alates haridusasutuste ning noortekeskuste sulgemisest ja oma töö ümber viimisest digimaailma on paljud pidanud ennast kurssi viima just uute võimalustega, mida pakuvad erinevad tehnoloogilised lahendused ja mida annab noorootöötajal hetkel oma tööks kasutada. Jah, paljudele on see tõeline väljakutse ja digipädevad saavadki siin käsi kokku lüüa ja hiilata, aga müts maha nende ees, kes nüüd peavad päeva pealt oma mugavustsoonist välja astuma ja enesetäiendusega tegelema. Sama kehtib ka meie puhul. Iga päev hoiame silmad lahti, mis teised noortekeskused teevad ja geniaalseid ideid võtame ka ise kasutusele. Sama moodi oleme me ka aldid noortelt ideid ja sisendeid küsima, sest nad lihtsalt käivadki meist selles osas samm ees.

Ma ei saa siin rinda kummi ajada, et meie oleme alati olnud tõelised nutikad noorsootöötajad digilahenduste kasutamise osas. Meie keskus ei kubise uudsetest digividinatest aga pisteliselt kasutasime saalitöös vahvaid mänge ja programme siiski. Jah, instagram ja facebook oma postitustega on meile kodune tsoon ja igapäevane tööriist juba ammu, kuid nüüd vajame ka seal midagi uut. Kindlasti on see osa siin meile suureks väljakutseks ja juba ainuüksi LIVE tegemine saab olema meile uudne kogemus. Influenceriks hakkamist sai ka meie Triin proovida.

See mis paljudele võib olla normaalsus digimaailmas on sama paljudele uus ja tundmatu. See on väljakutse, mille me võtame vastu ja oleme põnevil. Õpivad noored, õpime ka meie.

Kirjelda palun noortekeskuse viimast nädalat.

Meie töönädal on hetkel viidud esmaspäevast laupäevani ja katsetame ka erinevaid tööaegu, mis sobib nii noortele, tegevustele kui ka noorsootöötajatele, kes on eriolukorra tõttu pidanud oma elukorraldust kodus muutma. Iga nädala teisipäeval on meil meeskonna ventileerimise tund, kus kõik saame kokku ja iga üks saab rääkida oma eelmisest nädalast – mis oli hästi, mis halvasti ja mida ta vajab. Pühapäev on kõigil taastumiseks ja puhkamiseks. Kõik ikka selleks, et jääda ise terveks.

Tänaseks on nii mõndagi juba meil paika loksunud. Iga üks teab juba täpsemalt, mis ta teeb ja millal. Tühja tegemist on iga päevaga vähem ja selgus annab juba ka loovusele rohkem ruumi. Näen, et lõbusus tuleb ka juba tagasi aga samas soovivad kõik olla võimalikult asjalikud ja maksimaalselt produktiivsed. Olen toonitanud, et ei eelda kõigilt samas mahus töötulemusi, kui seda tavaolukorras. Anname aega õppimiseks ja kohanemiseks nii endale kui ka noortele. Seda on turvaline öelda, kuna kogu ühiskond on ka selle lause juba välja öelnud. Ka Pärnu Linnavalitsus meie partnerina on meile olnud tohutuks toeks ja igapäevaselt uurime, kuidas saame teine teist aidata, et peaeesmärk – noorte toetamine – täidetud saaks.

Rõõm käib meie tööga juba loomult kaasa. Noored on jätkuvalt säilitanud huumorimeele ja ega me siis ise neile alla taha jääda. Meeme tuleb uksest ja aknast ja meie poolt esitatud netiväljakutsed köidavad neis järjest rohkem kirgi. See, kes tahab privaatselt väljakutsest osa võtta ka loomulikult selle võimaluse saab. Kõikide vahel loosime peagi välja pizzakulleriga pizza koju. Kui toit on see mis noori tõmbab, siis toidu nad ka saavad, eriolukord ei tohi olla takistuseks.

Paralleelselt igasugustele positiivsetele väljakutsetele, mängudele ja suurendatud noorteinfo jagamisele, tegelevad noorsootöötajad ka noorte toetamisele igapäevastes asjades, täpselt nii nagu noortekeskuses ikka. Anname neile nippe, millega asendada see aeg, kui nad on harjunud sõpradega koos olema või siis kuidas pisut eemal olla arvutiekraanist ja kuidas ikka kehtestatud piirangutest kinni pidada. Mõni aga vajab tuge ajal, kui ta ongi reaalselt üksi kodus. Kui märkame, et ta vajaks koolilt tegelikult lisatuge või sooja lõunasööki, siis saame siin olla märkajateks ja info vahendajateks.

Pärnu meeskond

Kuidas noortel läheb? Mis nende peamised küsimused ja murekohad on?

Nendel noortel, kes tegelevad e-õppega, ei ole praegu elu kuigi kerge. Paljud kurdavad, et õppemaht on liiga suur ja iseseisvalt on keeruline. Eks nendest õppeprobleemidest kõneletakse täna väga palju ja saame aru, et nii õpetajad kui õpilased ja vanemad alles harjuvad. Oleme ka ise toetanud osasid noori mõne õppetüki tegemisel ja näeme, et abi küsida alati ei juletagi, sest kardetakse eksida. Oleme aidanud kokku viia ka ühe noore teise inimesega, kes oskas teda keerulises keemias aidata. Meil sellist oskust küll enam ei olnud ja koolis õpitu oli kui peoga pühitud. Aga õpilastele soovitame jätkuvalt õpetajatele tagasisidestada, kui miski jääb arusaamatuks. Ega muud moodi õpetaja ju sellest teada ei saa. Meie oleme igal juhul valmis ka edaspidi noori toetama.

Vaadates ka enne kriisi olnud ajale saab paljude noorte mured kokku võtta üldiselt sellega, et neid ei mõisteta ja neid ei taheta kuidagi ära kuulata. Noored saavad kiiresti endale sildid külge ja kui juba silt küljes, ju siis see noor selline ongi. Tegelikult on noored õrnad ja väga haavatavad. Kuuluvusvajadus on meisse kõigisse sisse kodeeritud ja siin ei olegi miskit parata, kui noor ei tundu kuuluvat peresse või turvalisse ringi, siis lihtsam on leida endale selline sõpruskond, kes võtab ta omaks üks kõik millisel kujul ja vahenditega. See mure ei kao ka kahjuks hetkel, mil kõik noored peaksid viibima kodus ja mitte väljas liikuma. Eks me siis olemegi need, kes kuulavad ja mõistavad ja selgitavad, mis on mõistlik ja mis mitte. Noortel on tavapärane, et nad tunnevad endid kui surematud ja see, et nendega midagi juhtub, ei ole lihtsalt võimalik – sealt ka nende riskialdid käitumismustrid. Aga kui neile seletada asju sellise nurga alt, mis neid endid puudutab, siis saadakse ikka aru ka. Nii mõnigi noor, kes vilistab koroona teema peale, jääb vaikseks, kui küsid, kui vana on sinu vanaema ja mis sa arvad, kuidas teda see haigus võib mõjutada.

Muidugi on nende muresid veel palju sest noori on samuti palju, aga kui me saame nende mure võtta pisikesteks tükkideks ja neid tükk haaval koos noorega seljatada, siis paistab peagi ka tunneli lõpus valgus ja tore, kui seal lõpus ootab sind alati rõõmus noorsootöötaja, kes ulatab võitjale medali.

Olete mõni aeg tagasi hakanud tegema ka mobiilset noorsootööd. Kuidas sellega seni läinud on? Kuidas lahendate mobiilse noorsootöö väljakutseid praeguses olukorras?  

Mobiilne noorsootöö sai Pärnus nüüd uue aasta alguses päris hoo sisse ja väga edukalt. Noored on võtnud noorsootöötajad väga hästi vastu ja monopäevad on väga oodatud. Kui alguses läksid noorsootöötajad noorte juurde, et kontakti luua, siis nüüd otsitakse noorsootöötajad ise üles. Eks ikka selleks, et rääkida uuemaid uudiseid ja saavutusi kui ka selleks, et arutleda suhete teemadel. Ka narkootikumidest räägitakse noorsootöötajatega ja see on hea, sest noored usaldavad noorsootöötajaid ja nii võivad just nemad olla need ainsad täiskasvanud noore jaoks, kes kuulavad ja aitavad hukkamõistuta analüüsida ja lahti mõtestada neid teemasid, mis võivad osade jaoks tabud olla.

Noored ise olid väga nukrad, kui mobiilsed noorsootöötajad enam tänavale minna ei saanud, aga selle mure lahendus on lihtne – tänaval saavutati kontaktid ja läbi sõnumite jätkuvadki meie vestlused.

Muidugi olime ka meie kaalumas, kas kuidagi siiski võiks minna tänaval noori suunama kodudesse ja tegema teavitustööd. Uurisime ka oma Tallinna kolleegidelt, kuidas neil see toimib, aga olgem ausad – meie noorsootöötajad tänaval toovad noored siiski just nende juurde ja sellist olukorda me ei sooviks.  Tänasest poleks ka sellel enam mõtet ja hoiame oma noorsootöötajad tervetena kodus, et neid jaguks kõigile noortele.

Kuidas näete ja tajute probleemi noorte osas, kellel pole turvalist ja toetavat paika, et kriisiolukord üle elada. Mida selleks peaks ette võtma? Kas noorsootöö saab siin midagi ära teha?

Teame osade noorte taustu, kellel tõesti see probleem hetkel on. Need on meil ka vaateväljas pidevalt olemas ja hoiame sidet või teavitavad sõbrad ise meile taolisest noorest. Kui näeme, et olukord on noore kahjuks eskaleerumas, siis on meil suurepärane võrgustik, kellele julgeme 24/7 helistada ja koos kiiresti midagi välja mõelda. Muidugi jagame ka noortele ise infot, et kui nad ei saa või ei taha koju mingil põhjusel minna, siis selleks on olemas asutused, kuhu nad saavad ööseks minna. Kutsume siin kõiki kodanike olema eriti valvsad ja julgelt täitma oma kohust teatada hädas olevast lapsest.

On ka neid toredaid peresid, kes ei saa füüsiliselt oma lapse juures kogu aeg olla. Siis anname me samuti perele ja ka koolile märku, et oleme olemas ja toetame kuis saame. Loome noorega kontakti ja jälgime ning uurime, kuidas tal läheb. Ka vanemale saame jagada nippe ja nõuandeid kuidas noorega suhelda või kuidas leida mingis olukorras lahendus.

 Kuigi kõik peaksid hoidma hetkel üksinda, et tohi keegi tunda end üksinda. Viiruse levides tuleb kindlasti ette ka olukordi, kus noor jääb seetõttu üksinda koju, et vanem või vanemad on haiged, siis anname me kindlasti endast kõik, mis võimalik, et olla nendele noortele olemas.

Kuidas jätkata kriisiolukorras (sama) edukalt mitteõppivate ja –töötavate noorte toetamist? Kas see on keerulisem või hoopiski lihtsam, kuna näiteks ajutisi töökohti on  pakkumises rohkem? Millised probleemid on mitteõppivatel ja mittetöötavatel noortel kriisiolukorras esile kerkinud või kerkimas?

Tõsi ta on, et töö otsimine praegusel perioodil on keerulisem kui kunagi varem. Ka töötukassas on hetkel teenuste osutamise sellel kujul peatanud. Kõik on väga mõistetav ja ega hetke ei eeldata ka, et noored töötud peavad täiesti ise hakkama saama. Olemas ollakse neile ikka ja ka meie tugime selles osas neid jätkuvalt edasi. Kuna Tugila töö oli ka varasemalt väga paljus töö internetis, siis seda me jätkame tavapäraselt ja ka võimalike tööandjatega saame vajadusel suhelda läbi meili, kuid mõistame igat noort ja tööandjat, kes riske kaaludes otsustavad hetkel töölepinguid mitte sõlmida. Aga see ei tähenda seda, et me ei innusta seni noori end täiendama muul moel, mis toetaks teda tööle kandideerimisel või juba asumisel.

Meie üritustesarja 14. „Töö päästab“ toimus sellel korral internetivahendusel 30.03 ja sellel korral oli meie külaliseks Haldi Rae, kelle ametinimetus on Eesti Töötukassa Pärnumaa tööandjate konsultant. Haldi rääkis meile oma tööst ja kutsumusest ning noorel ja teistel kuulajatel oli võimalus talle otse ka küsimusi esitada. See on ühte pidi erinevate elukutsete tutvustus, kui ka noortele oluline info, mis puudutab Töötukassa tööd.

Mitte õppivate noorte jaoks on olukord stabiilne, kui nad just ise ei ole jõudnud sellisesse hetke, kus otsustati õppima asuda. Siis tasub vaadata julgelt veebiseminaride poole ja ennast koolitada. Aga üldiselt on kevad ikkagi see aeg, kus õpingute jätkamist pigem planeerima hakatakse, et sügisel uuelt lehelt alustada.

Seega ka siin meie Tugila noorsootöötajatel suuri tööalaseid muudatusi pole. Töö jätkub nii, nagu ikka. On vahetatud noorte puhul muidu kohtumised internetivestluste või veebivestluste vastu, kuidas kellelgi mugavam.

Hetkel olen ma ise ootaval seisukohal, mis moodi mõjutab koduõppel olemine noori pikemas perspektiivis ja kui suureks võib kasvada õpilaste mahajäämus ja kas see mõjutab ka nende väljalangevust koolis. Eks need ole asjad, mida ette ennustada ei ole tänase baasil meil veel võimalik, kui eks peagi tuleb ka need riskid maandada. Igal juhul on meie Tugila noorsootöötajad noortele ka selleks puhuks olemas.

Paljud lapsevanemad on hetkel sattunud paljudesse uutesse rollidesse, mida ühes päevas korraga täita tuleb, nagu lasteaiakasvataja-õpetaja-kokk-kaugtööline-noorsootöötaja jne. Ilmselt ka sina ise. Kuidas sina oma elu hetkel korraldad? Mis läheb edukalt, mis on väljakutseks? 

Sa võtsid väga hästi minu tänase ametinimetuse kokku. Õigemini ainult see ma olengi. Nii väga tahaksin olla ka ema ja abikaasa, kuid seda sinna ritta esmaspäevast reedeni mahutada on keeruline. Kaugtöö esimene päev algas meil noortekeskusest justkui evakueerimisega, sest nõuetekohaselt nakkuskahtluse puhul tuli noortekeskus koheselt sulgeda ja pool päeva saigi siis tegeletud kolimisega ja esimese videokoosolekuga teemal „Kuidas nüüd edasi?!“ Õnneks see jäi reedesse ja nädalavahetus oli mõnus puhkus. Esmaspäeval tõsises entusiasmis e-kooli avades oli tuju veel rõõmus. Kolmapäeval ma juba reaalselt nutsin ja ahastasin, et ma ei suuda üle 1,5 tunni oma kaugtööd päevas teha. Arvasin, et olen ebaõnnestunud juhataja ja oskamatu ning halb ema. Aga õnneks julgesin ma ka tagasisidestada koheselt kooli, et sellisel kujul meie pere lihtsalt toime ei tule. Lasteaialapsel on nii igav ja tahaks ka õppida, aga ei oska. 1. klassi neiu on küll tubli, kuid vajab kogu aeg juhendamist ja kõrval olemist. 7. klassi materjal on tohutu ja esitamised kellaajalised. Lisaks tunnitööle tundus olevat veel ka kodutöid. Ta vajab palju juhendamist ja ausalt öeldes ei saa ka mina aru alati õpetajate ülesannetest. Tutvusin esmakordselt opiq.ee keskkonnaga, ajasin mitme erineva koha pealt töölehti taga, installisime äppe ning püüdsin kuidagi kooli graafikus püsida. Võimatu! Kõige vanem neiu on väga iseseisev ja temalt on vaja vaid küsida, kas sul on kõik korras ja vajad abi. Õnneks ei vajanud ja peale õppetööd selgus, et igavusest osatakse ka väga hästi süüa teha.

Eriti kiiva kiskusid videokoosolekud, sest kui ma olin ennast kenasti ühte tuppa ära paigutanud, et koosolekut teha, hakkas lastel tõeline elu ja olelusvõitlus pihta. Ukse vahelt kõõlumised, kaeblemised ja tähelepanuvajadused olid naljakad tol hetkel ainult neile. Nejapäeva lõunaks olin ma nii tühi, et otsustasin – nii edasi ei saa, ma ei ole ebaõnnestunud. Ma ei peagi kõike jaksama ja ma ei tohi olla õnnetu, kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud. Tegu on eriolukorraga ja ma olen kõigest inimene. Siis võtsime väikestega rattad ja sõitsime randa linnuvaatlustorni päikeseloojangut vaatama. Ma olin taas lahe ema.. jah, ma viisin läbi samal ajal kehalist kasvatust ja loovust.

Seega kogu eelnev nädal oli kaugtöö tegemistel takistusi täis, aga usun, et sain oma naiskonnale olemas olla ja ma tean, et andsin endast parima, mis olukorda arvestades võimalik.

Siin tänan ma ka oma kolleege ja Pärnu linnavalitsuse noorsoonõuniku, kes seda mulle ka otse ja korduvalt ütlesid, et ole lihtsalt olemas ja tee palju jõuad. Küll kõik paika loksub ja võtame päev korraga.

Millist nõu annaksid lapsevanematele noorsootöötajana? Kuidas lapsi, kes kodusel reziimil on kodus ohjata? Mida neile pakkuda? Millega tegeleda? Kuidas nende ja enda tuju hoida? Kuidas pakkuda lastele tasakaalu?

Noorsootöötajana ütleksin – ole oma lapsele olemas. Tal on sama keeruline kui meil kõigil ja kui ta ka ei julge õpetajatele öelda, et tal on raske, siis tehke seda ise. Öelge ka siis, kui teil on raske. Nii on lihtsam teineteist mõista. Selgitage koos lapsega välja, millised on tekkinud olukorras teie mõlema vajadused ja kuidas neid tagada.

Paljude laste puhul aitab tasakaalu säilitada kindlate päevakavade loomine, aga olge ka valmis siis neisse planeerima vaba aega ja olge avatud muudatuste tegemiseks. Ärge sellega ka hulluks minge ja tervet päeva täis planeerige. See võib ehmatada või plaani muutus segadusse ajada. Viimane ei kehti erivajadustega laste osas. Neile on kindel päevaplaan alati toeks.

Ka liikumine värskes õhus ja füüsiline aktiivsus aitab toime tulla tänase olukorraga. Tehke seda oma lapsega koos, see meeldib neile ilmselt rohkem, kui nad seda välja näitavad ja see on ka teile kasulik. Ja hoidke teistega 2m vahet.

Kindlasti tuleks laste niisama väljas käimine hoida praegu kontrolli all. Tööl käivatel vanematel on see muidugi keerulisem, kuid ehk aitab reeglitest kinni pidamisel trahvikartusest rohkem, kui noor seob ohu enda jaoks ära ehk lingib endale olulisega. Rääkige vanavanematest ja kellestki, kes võib kuuluda riskigruppi. Arutlege, kuidas see võib teie peret mõjutada. Kui me ei käitu hetkel kriisiolukorras korrektselt, seda pikemaks kogu piirangu periood venib. Meil kõigil on teha siin oma oluline osa, et naasta taas vabama elu peale.

Ja mis puudutab igavlevaid noori – ärge kartke igavlemist, sest see paneb aju loovalt mõtlema. Kuni nad seda kodus teevad ja teil silm peal, on kõik väga hästi. Lubage neil olla siis loovad. Ja julgelt utsitage neid külastama mõne noortekeskuse sotsiaalmeediakontosid, seal liigub neile väärt infot ja palju põnevat, sest üle Eesti näevad tõenäoliselt mitusada noorsootöötajat selle kõigega suurt vaeva.

Katsuge kõik hoida oma tass täis, muud moodi me selles vastu ei peaks.

Teksti suurus