fbpx

Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees Roger Tibar: “Igasse ministeeriumisse noorte nõukogu ei peaks olema 10 aasta unistus, vaid kättevõtmise asi!”

Täna kuulutas Eesti Noorteühenduste Liit välja uue juhatuse valimised aastateks 2020-2021. Vestlesime Eesti Noorteühenduste Liidu ametisoleva juhatuse esimehega Roger Tibariga tema kogemusest, vaatest noorte ja noortevaldkonna olukorrale ning tulevikumõtetest – nii isiklikest plaanidest kui noortevaldkonna unistustest. 

Kuidas jõudsid noortevaldkonda?

Juhuslikult ent järjepidevalt tööd tehes. 2012. aastal läksin ma noortevolikogu koosolekule, mille lõpus mind “pandi tanki“ ja valiti organisatsiooni juhtima. Ei läinud pikalt kuni sain aru, et noortega töötamine ja noortele täiendavate võimaluste loomine on see, mis mind innustab. Õnneks olen ma olnud ka õigel ajal õiges kohas, tänu millele ma olen saanud läbi käia üsna pika kadalipu erinevatest organisatsioonidest. Ühe omavalitsuse arendamisest jõuda noortevaldkonna ühe esindusorganisatsiooni juhiks ning hoolitseda selle eest, et igal noorel Eestis oleks täiendavalt võimalusi eneseteostuseks võttis aega 6 aastat. Siin ma nüüd olen ja üritan anda endast maksimumi valdkonna edendamiseks.    

Mis Sind töös motiveerib?

Inimesed. Tihtilugu on mul 7-päevased töönädalad ja enda sotsiaalelu jääb tahaplaanile. See on aga okei, sest kui miskit südamega teha, siis võib ka õhtul kodus olles tunda rõõmu järgmise projekti või huvikaitse strateegia planeerimisest. Selleks, et miskit südamega teha, on aga sinu ümber vaja õigeid inimesi. Sellest Eesti Noorteühenduste Liidus puudust ei ole. Me oleme kõik küll erinevatest piirkondadest, erinevate eesmärkidega, kuid meid kõiki ühildab soov anda tagasi, soov näha muutusi enda ümber. Andes neid põhimõtteid edasi koolinoortele, tehes koolitusi ning käies kohalikul tasandil noorte ning otsustajatega suhtlemas – see on see, mis aitab mul akusid laadida. Võib-olla on asi mu lobapidamatuses, kuid suhtlemine teiste inimestega hoiab mind töös. Otsustajad, kes te seda loete – võtke see aeg ja minge suhelge noortega! See töötab.

Oluline on näha edulugusi ka väikestes asjades. 10-aastased eesmärgid on toredad, kuid selle aja jooksul jõuad sa 3 korda läbi põleda, mitu korda töökohta vahetada ning 5 bakalaureuse kraadi omandada. Minu jaoks on edulugu ka see kui ma jõuan nädalas 1 korra rohkem trenni teha või kui tööalaselt mõni välkmõte teostatud saab.

Kuna Sinu ametiaeg hakkab otsa saama, siis kas näed ennast ka edaspidi noortevaldkonda panustamast? 

Selle aasta lõpuni minust veel lahti ei saa. Ma olen kindel, et uuest aastast ma ka veel valdkonnast ära ei kao. Olles niivõrd kaua valdkonnas juba tegutsenud ja käinud läbi kõik tasandid, mis võimalik (kohalik, maakondlik, riiklik), oleks suhteliselt vastutustundetu näiteks Soome automaalriks minemine. Tõsi – palk oleks suurem ja näeksid tulemusi kiiremini, kuid need ei saa olla kannustavad faktorid noortevaldkonnas tegutsemisel. Mulle ei meeldi liiga pikalt ette planeerida, kuid mul on veel mõned kuud aega mõelda sellele, kuidas noortevaldkonda ka edaspidi panustada.

Mis on täna Eesti noorsootöös hästi ja mis võiks olla teisiti?

Alustame eestlaslikult negatiivsusega. Noorsootöös on veel mõningane puudus omavalitsuse väärtuste ümbermõtestamisest. Me peame ära lõpetama ainult eakate eelistamise üksnes põhjustel, et nemad on põhiline valijaskond (vabandan siinkorral küünilisuse pärast, kuid see on reaalsus). Selleks, et noored tunneksid seotust kodukohaga, on vaja pakkuda neile võimalikult varakult võimalus otsustusprotsessides kaasa rääkimiseks. Selleks, et noored saaksid neid kogemusi omandada, on vaja läbimõeldud noorsootööd. Selleks, et noorsootöö toimiks on vaja eraldi noorsootöö spetsialisti ning prioriteetide sõnastamisest, mõeldes ka noortele. Kui see süsteem pole läbimõeldud, ei saa ka imestada miks noored kodukohast lahkuvad ja tagasi ei tule. Ilma strateegilise planeerimiseta on keeruline valdkonda arendada. Õnneks on loodud erinevaid arenguprogramme selleks, et olemas olevad süsteemid tugevamaks muuta.

Teise asjana usaldus. Eksimine on inimlik ning noortele tuleb luua keskkond, kus noored saaksid katsetada. Esimesel korral ei saa noorsootöötaja või ametnik eeldada vastust või tulemust, mis on ideaalselt, viimse detailini, valmis lihvitud. Andke aega atra seada. Kolmandana – noorsootöötajate palk. Kas seda siduda noorsootöö kutsega või sarnase erialase haridusega, on kohaliku omavalitsuse enda teha, kuid noorsootöötaja palk ei saa olla madalam kui õpetaja palk. 

Nüüd aga positiivne. Noorsootöö on tugev valdkond, sest selles tegutsevad oma ala eksperdid, kes on ühtlasi entusiastid. Ühise rinde moodustamine olukorras, kus kelleltki tahetakse midagi ära võtta, ei ole keeruline. Me jagame sarnaseid väärtusi ja saame aru, miks on noortele oluline täiendavat tähelepanu pöörata. Seda vähemalt esindusorganisatsioonide tasandil.

Positiivne on ka see, et erinevad kohalikud omavalitsused (noorsootöötajate tasandil vähemalt) on tegemas järjest rohkem koostööd uute võimaluste/lahenduste välja töötamisel. See näitab, et me soovime hoida enda uuenduslikkuse positsiooni, kus me ei peaks tulevikus kõike käima Soomes õppimas, vaid saaksime ka ise olla initsiaatorid ja kogemuste jagajad.

Mõistagi kõige rohkem rõõmu pakub mulle noorteühingute järjest suurem väärtustamine. Avaliku sektori ülesannete delegeerimine kolmandale sektorile on ainult mõistlik plaan tulevikus. Mida rohkem suudetakse ülesandeid edasi delegeerida just neile, kes reaalselt noortega enim kokku puutuvad, seda parema kvaliteediga teenust on võimalik noortel kogeda. Ka osaluskogude arv Eestis on viimased paar aastat olnud tõusuteel. Edasi on vaja mõelda, kuidas tulevikus iga omavalitsuse juures tegutsevat osalusvormi on keskselt võimalik toetada.

Oskad ehk välja tuua mõne praktilise soovituse noorsootöötajatele oma piirkonna arendamiseks?

Kutsu koosolekule ka neid noori, keda pole mugav kaasata! Selleks, et järjest rohkem noori noortekeskuste tegevuste vastu huvi tunneks, on vaja et teil oleks ka rohkem kõneisikuid, kes oma sõprade seas infot edasi annavad (ma ei mõtle mõjuisikuid). Kaasake erinevaid MTÜsid, mitteformaalseid noorteühendusi, õpilasesindusi (mitte ainult juhte), NEET-noori ja ka 20+ noori!

Kuidas seda teha? – Otsesuhtlus. Võtke isiklikult noortega ühendust, kirjutage neile messengeri ja kutsuge aruteludes osalema. Vältige kantseliiti ning ärge unustage pärast tagasisidet anda! Kellelegi meist ei meeldi lõputult küsitlustele sisendit anda, teadmata, mis edasi juhtub.

NB! Noorte jaoks hetkel kõige kuumemad teemad on keskkond, haridus ja tööturg ning vaimne tervis. Ehk on nendele teemadele suunatud projektide ja arutelude kokku kutsumine esmajärjekorras ka kergem.

Ja muidugi kui on spetsiifilisi murekohti, siis kirjutage mulle. Leiame üheskoos sobiva lahenduse!

Kuidas saaks kõlama kõikide noorte, st ka passiivsemate ja vähemusgruppide, hääle?

Esmalt peame me aru saama sellest, et kõik ei taha ja ei peagi kaasa rääkima. Kaasa räägivad need, kes tunnevad, et teema seostub nende väärtushinnangutega. Vaadake kasvõi kliimaaktiviste. Nende noorte hulgas ei ole kõik need kõige aktiivsemad “olen õpilasesindused, toidupangas, loomade varjupaigas, käin kolmes trennis ja vabal ajal teen õpilasfirmat“ noored. Neid ühendab ühine mure.

Õpilasesinduste ülesanne on saada koolinoorte käest kätte see sisend, mis noortele KOV tasandil meelehärmi pakub. Sellega saab edasi tegeleda kohalik noortevolikogu, kes mõtted komplekteerib ja omavalitsuse juhtideni viib.

Sealt edasi saab omavalitsus teha koostööd nii kohalike ettevõtete kui vabaühenduste esindajatega, et kerkinud probleemidele lahendus leida. Sellise protsessi lõpus ei saa ära unustada esialgse sisendi andja kõnetamist, informeerimist, tänamist. Nii on võimalik lisaks vohavatele skateparkidele luua noorte soovitusel omavalitsustele rohkem prügikaste, tõhustada tänavavalgustuse võrgustikku, kaasajastada rannaalad ning luua “one-stop-shop“ süsteemil põhinevad ruumid igale vanusegrupile.

Rääkides lõimitud noortepoliitikast, siis kuidas Sulle tundub, mis valdkondades on noortega paremini arvestatud?

Kuna Haridus- ja Teaduministeeriumil on pikaajaline kogemus noorte kaasamisel, on ka selles valdkonnas enim arvestatud noorte häälega. Alates noorte nõukogust ministri juures, lõpetades huvigruppide kaasamisega strateegiadokumentide aruteludesse ning osaluskohvikute ja muude üleriiklike sündmuste väärtustamisega, mis noored ja otsustajad kokku toovad.

Põhjusel, et keskkonnateemad on aktiivselt päevakorras, on ka keskkonnaministeerium taibanud senisest enam noori hakata kaasama. Minu küsimus on – millal teised ministeeriumid ärkavad? Igasse ministeeriumisse noorte nõukogu ei peaks olema 10 aasta unistus, vaid kättevõtmise asi!

Quo vadis, Eesti noortepoliitika?

Balti- ja põhjamaade innovatsioonikeskuseks noortevaldkonnas! Eesti on eeskujuks teistele OECD riikidele noortevaldkonna arendamisel. Meil puuduvad suhtlusbarjäärid erinevate sektorite või ametipositsioonide vahel (eeldusel, et organisatsioonidevaheline koostöö on olnud tulemuslik). Meil on vaja HTMi vastutusvaldkonna kogemus viia ka teistesse valdkondadesse ning luua piirideta noortepoliitika arendamine, millega käib kaasa valdkondadeülene noortepoliitika strateegia. Mõistagi ei saa ma jätta minimata, et eraldiseisva noortepoliitika strateegilise dokumendi kui väärtuse õõnestamine inimeste poolt, kes oskavad ainult talendipoliitikast või hõbemajandusest rääkida, on jaburus.

Noore inimese äng kõrvale jättes on meil vaja luua peaministri büroo juurde noortest koosev nõuandev organ, kes tegeleb tuleviku demokraatia disainimise ja kaasamismudelite väljatöötamisega lisaks päevapoliitika üle arutamisele.

Meil on vaja luua väikestele organisatsioonidele keskne rahastusmudel, millel puuduksid rohked taotlustingimused liikmete arvu ja tegevuse sisu osas. Meil on tohutult palju tugevaid tudengiorganisatsioone, mida ülikoolid ei toeta piisavalt ning igaks tegevuseks eraldi projekti kirjutamine pigem kurnab kui motiveerib.

Eks neid mõtteid ole veel, aga kõike ei saa ju välja käia. Nii kaotavad üllatused oma mõtte.

Minister lausus eelmise nädala huvihariduse ja –tegevuse pressikonverentsil, et täna on Eestis hea olla noor. Kuidas Sulle tundub?

Noor on alati hea olla. Oled mobiilsem, avatud rohkem uuendustele, kriitilisem ja optimistlikum muutuste osas. Ma usun, et mul poleks mõistlik ministrile eriliselt vastanduda. Eks seda on ka juba tehtud. Tänu riigipoolsetele toetustele ja valdkonna esindusorganisatsioonide tugevale tööle on tõepoolest noortele loodud meeletult palju võimalusi nii vaba aja veetmiseks kui erinevates otsustusprotsessides osalemiseks. Kas seda reaalselt ka ära kasutatakse on suuresti kommunikeerimise küsimus. Noorele rääkida, et omavalitsuses on 23 erinevat huvialaringi ei toimi nii hästi kui vanematele infoõhtute pakkumine huviharidusvõimaluste kohta omavalitsuses.

Küll aga hea noor, kes sa seda pikka persoonilugu ehk loed ja oled lõpuni jõudnud. Esmalt minu suur kummardus sulle! Teisalt soovin ma sind julgustada. Keegi ei too sulle hõbekandikul elus midagi ette. Kus viga näed laita, seal mõtle välja plaan ning mine aita. Kohalikul tasandil muutusi ellu kutsuda ei ole nii raske kui tundub, seda eriti täna! Meil on noortena küll terve maailm valla, kuid usu mind – 10 aasta pärast on tore tagasi mõelda sellele, kuidas te kodukohas oma squadiga välijõusaalile või tervisliku toitumise töötubadele alguse panite. Kättevõtmise asi.

Uus pikaajaline plaan Eestile – IT-riigi asemel brändida end noortemeelse riigina, kus on ka enda noorte minister? Miks mitte. Kandidaate positsioonile oleks. 

Teksti suurus