Kogukonnapraktika kui sild kooli ja kodanikuühiskonna vahel

Helen Talalaev

Kogukonnapraktika on uuenduslik kogemusõppe meetod, mis aitab saavutada sotsiaalainete õpitulemusi ja arendada mitmeid üldpädevusi. Ennekõike õpetab kogukonnapraktika õppima, oma kogemusi analüüsima ja neist järeldusi tegema.

Programm on suunatud 8.–12. klassi õpilastele üldharidus- ja kutsekoolis. Kogukonnapraktika viib õpilased enamasti ühiskonnaõpetuse raames mõnda vabaühendusse (mittetulundusühingusse või sihtasutusse) lühipraktikale, kus nad saavad töökogemuse ja arusaama, et oma tegevusega saab ühiskonda meie ümber paremaks muuta.

Praktika algab sellega, et õpetaja tutvustab õpilastele praktikavõimalusi. Seejärel otsivad õpilased endale kogukonnapraktikaks kohti pakkuvate vabaühenduste andmebaasist sobiva praktikakoha. Vabaühenduses võtab noore vastu praktikajuhendaja, kes aitab mõista, miks on konkreetse organisatsiooni töö kogukonna või ühiskonna jaoks oluline. Noored kogevad, milliseid ühiskonna probleeme vabaühendused lahendavad ning miks nad seda teevad. Õpetaja aitab koolitunnis kogetut analüüsida, sidudes selle teoreetiliste teadmistega ja aidates õpilastel saada aru ühiskonna toimimisest ja aktiivse kodaniku rollist.

Viie aasta jooksul on programmis osalenud 31 kooli ja ligi 2000 noort üle Eesti. 2016/2017. õppeaastal arvas 87% praktika läbinutest, et kogukonnapraktika andis neile väärt kogemusi. Kõige rohkem toovad noored välja andmisrõõmu – tunnet, et nad said teha head, tahtmata midagi vastu saada. Samuti hindasid noored praktikandid saadud töökogemust ja tõdesid, et see annab neile eelise nii edasi õppimisel kui ka tööturule suundumisel.

Keskmiselt 10–15 tunni pikkuse praktika käigus täidavad õpilased väga erinevaid ülesandeid: korraldavad üritusi, pakivad ja jagavad toiduabipakke, osalevad värbamisprotsessis, hoolitsevad loomade eest, koguvad annetusi, korraldavad küsitlusi, otsivad sponsoreid, teevad videoid ja löövad mitmel muul moel kaasa. Programm tõestab, et noored ei taha sugugi üksnes nutiseadmetes elada, vaid soovivad maailma päriselt paremaks muuta.

Abiks sotsiaalainete õppimisel

Kogukonnapraktika kuulub aktiivõppemeetodite hulka koos juhtumianalüüside või uurimisprojektidega. See on metoodiline vahend, mille abil on võimalik saavutada sotsiaalainete õpitulemusi nii põhikooli kolmandas astmes kui ka gümnaasiumis. Kogukonnapraktika annab ette põhjalikult läbi mõeldud ja ette valmistatud tööriistad (praktikapäevik, veebipõhised registreerimis- ja tagasisidevormid, vabaühenduste andmebaas, käsiraamat), mis aitavad õpetajal teoreetilisi teadmisi praktikas kogetu ja koolis õpitut igapäevaeluga siduda.

Sellisel sümbioosil on suur mõju õpilase mõttemaailmale, väärtushinnangutele, hoiakutele ja käitumisele. Kogukonnapraktika läbinud õpilased õpivad ennast paremini motiveerima, koostööd tegema, aega planeerima ja kaasama. Selle kogemuse abil arenevad paljud üldpädevused, sealhulgas sotsiaalne ja kodanikupädevus, kultuuri- ja väärtuspädevus, enesemääratlus-, õpi- ja suhtluspädevus ning ettevõtlikkuspädevus. Programm võimaldab edukalt katta ka mitmeid läbivaid teemasid, nagu karjääri planeerimine, ettevõtlikkus ja kodanikualgatus, elukestev õpe. Nõnda on kogukonnapraktika hea tööriist ka õppeainete lõimimisel, olgu nendeks näiteks ühiskonnaõpetus, ettevõtlusõpe ja karjääriõpetus.

Praktika läbimine mõjutab õpilaste väärtushoiakuid, nagu isiklik vastutus, sotsiaalne õiglus, säästev eluviis. Olulisima tulemusena saab aga esile tuua selle, et kogukonnapraktika läbinud teadvustavad end ühiskonnaliikmetena, kes saavad olulistes küsimustes kaasa rääkida ja ühiskonna arengut mõjutada. Nõnda aitab programm õpetada uut põlvkonda, kes Eesti elu aktiivselt edasi viiks.

Kool valib sobivaima mudeli

Kogukonnapraktika järgib nüüdisaegse õpikäsituse põhiprintsiipe ja aitab sellega saavutada häid õpitulemusi. Meetod lähtub sellest, et õpilane on aktiivne õppija, märkab probleeme ja otsib lahendusi ning seob eelnevaid teadmisi uutega. Näiteks kirjeldatakse kogukonnapraktikandile vabaühenduses mõnd probleemi või ülesannet, millele ta peab ise lahenduse otsima, seda küll juhendaja suunamise ja toetamisega.

Kogukonnapraktikas on väga olulisel kohal eesmärkide seadmine – enne praktikat mõtleb õpilane läbi, mida ta saavutada tahab. Praktika käigus tegutseb ta nende eesmärkideni jõudmise nimel, vajadusel korrigeerib neid või oma tegevust. Selles on talle toeks praktikajuhendaja, tööriistana kasutab ta praktikapäevikut. Praktika lõpus hindab õpilane, kuivõrd ta oma eesmärgid saavutas. See aitab õppida ennast oma õppimisprotsessis juhtima.

Koolides on kasutusel väga erinevad lahendused kogukonnapraktika kooli õppekavasse ja ainekavadesse integreerimisel.

Enamlevinud mudelid olgu siin headeks näideteks ja innustuseks, et iga kool saaks oma kogukonna, õpilaste ja õpetajate jaoks sobivaima lahenduse leida.

  • Kogukonnapraktika on ühiskonnaõpetuse kohustuslik osa, st kõik ühe või mitme klassi õpilased peavad aine läbimiseks kogukonnapraktikat tegema.
  • Kogukonnapraktika on kooli ühiskonnaõpetuse või laiemalt sotsiaal­ainete ainekavasse sisse kirjutatud. Selline lahendus on kasutusel enamikus koolides.
  • Kogukonnapraktika on valikkursus, millest 20 tundi moodustab praktika ja ülejäänud kontakttunnid (teooria, sissejuhatus praktikasse, hiljem analüüs). Kursuse eest vastutavad kaks inimest: kursuse koordinaator ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Viimane tegeleb pigem kontakttundidega, esimene praktikaga seotud küsimustega.
  • Kogukonnapraktika on eraldi kohustuslik kursus, mille eest vastutab ühiskonnaõpetuse õpetaja.
  • Kogukonnapraktika on osa kolm aastat kestvast ettevõtlusõppe kursusest. Ettevõtlusõppe kursus on õpilastele valikkursus. Kursuse eest vastutavad koordinaator ja aineõpetajad.
  • Kogukonnapraktika on 12. klassi koolieksam, mis on kõigile kohustuslik.
  • Kogukonnapraktikat võib kaaluda ka 11. klassi uurimistöö lahendusena.
  • Kogukonnapraktika on ühiskonnaõpetuse vabatahtlik osa, st õpilased võivad kogukonnapraktika valida üheks tegevuseks aine sees. Enamasti vabastatakse kogukonnapraktika tegijad mõnest muust tegevusest, nt kontrolltööst, referaadist vms. Selle lahenduse puudus on, et kõik õpilased ei saa praktikakogemust ja enamasti jäävad kõrvale need, kes on niigi passiivsed, kuigi just nemad võiksid sellest kogemusest enim kasu saada.

 Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes.  

Teksti suurus