fbpx

Merelaagris õpitu annab kaasa oskused ja julguse terveks eluks

2018. aastal pälvis Laoküla merelaager haridus- ja teadusministrilt aasta noortelaagri tiitli. Noorte jaoks on laagris osalemine hea võimalus veeta osa oma suvest looduskaunis kohas mere kaldal. Laager on mõeldud 8-16-aastastele merehuvilistele noortele, kelle jaoks eelnev merekogemus pole oluline, sest 12-päevase laagrivahetuse jooksul võib selgeks saada nii purjetamise, sõudmise kui ka muude meresõiduvahendite kasutamise algtõed. Merelaagri õhtud ja ka tormipäevad sisustavad tavapärased tegevused – lõkkeõhtud, diskod, matkad ja erinevad võistlused. Ühes laagrivahetuses puhkab 40 noort ja laagrielu korraldavad viis vastava väljaõppe saanud täiskasvanut, kellele on abiks varasemalt aastaid laagris osalenud noored. Laoküla merelaagrit korraldatakse 2019. aasta suvel juba 21. korda. Laagrikorraldaja Ahto Aaslav-Kaasik vastas mõnele küsimusele ja avas nende laagri siseelu natuke lähemalt.

Mis toob noored Laoküla merelaagrisse?

Aus vastus oleks, et vanemad. Vanemate soov ja kiindumus mere järele. Paljud lapsevanemad on ise käinud kunagi merelaagris, tegelevad praegugi purjetamisega või käivad lihtsalt tihti merel ning soovivad, et ka laps õpiks ja harjuks mereeluga. Siiski on ka neid noori, kes merele ei kipu, kuid kellele meeldib lihtsalt see laagrimelu. Ei saa sundida, kui inimene ei taha merele minna, aga see ei tähenda, et laagrisse tulla ei võiks, neile meeldib siinne atmosfäär ja kodunt eemalolek.

Laagrivahetus kestab 12 päeva. Mida ja kui palju jõuavad noored selle ajaga teha ja selgeks õppida?

Laagri jooksul on võimalik õppida hobipurjetamine nullist täiesti selgeks. Tavaliselt õpivad noored aerutama ja/või sõudma. Need, kes ei ole varem mingeid merelisi tegevusi proovinud, kuid on tahtmist täis ja aktiivsed, võivad sisuliselt kõik ära õppida, mis vähegi laagris võimalik on. Kui tahtmist pole, siis ei saa sundida – sellisel juhul on see nende jaoks lihtsalt puhkus.

Mida annab merelaager lisaks merel toimetuleku oskustele veel tulevasse ellu kaasa?

Ma arvan, et see võtab ära kartuse mere ees. Tõrjuva hoiaku, mis on alguses praktiliselt igal lapsel, kes esimest korda laagris viibib, et ei julge ja ei oska. Usun, et see ongi meie põhiülesanne ja enamasti saame sellega hakkama. Meie eesmärk on täidetud, kui laps peale laagrit ütleb vanematele: „Tahaks paati!“ või „Lähme merele!“.

Esmalt räägime teoorias, kuidas purjetada, mille peale tehakse nägusid ja ohhetatakse. Laagri lõpuks on aga enamikul asi selge ja see oskus ning julgus jääb eluks ajaks.

Kuidas iseloomustate noori, kes laagris osalevad?

Tavaliselt on need noored rõõmsad ja entusiastlikud. Kes esimest korda tulevad, on kartlikud, aga kes juba mitu korda on käinud, teavad, mis neid ees ootab ja on positiivsed. Muidu nad ju uuesti ei tuleks.

Noortele tahaks rõhutada seda, et me ei sunni kedagi merele minema ja see on vabatahtlik. On neid lapsi, keda vanemad muudkui toovad igal aastal siia, kuid kes ei soovi tegelikult merele minna – sellest pole midagi, nad saavad samal ajal muid asju teha ja mandril ikkagi teistega koos olla. Programm on vaba ning mina lihtsalt annan neile võimalusi: võite minna, kui on roheline lipp.

Positiivne on see, et meil on tekkinud nii-öelda kasvatajate baas, kus on lausa järjekord. Noored, kes on aastaid laagris käinud, soovivad saada abikasvatajateks ja vabatahtlikult juhendada. Selle vastu ei saa meil midagi olla, pigem teeb heameelt. Kõige nooremad abikasvatajad on olnud 15-aastased, kuid need on erandid. Mõni on nii tugevate juhiomadustega ja asjalik, et tahab juba väga noorelt proovida, kuid juhendajad on meil ikka täisealised.

Mil määral on laagrisse tulevad noored muutunud võrreldes algusaastatega? Kui palju on laager ise ajas muutunud?

Lapsed on vägagi muutunud ja ma võin öelda, et keskkond muudab neid. Lisaks on muutunud selline üleüldine arusaam asjadest. Nutisõltuvusest pääsu ei ole ja telefonide laadimiskoht on alati hõivatud.

Laager oma kontseptsiooni poolest pole üldse muutunud. Esimesed aastad oli meil telklaager, kõik lapsed ööbisid telkides. Aastaid hiljem ehitasin telkide ümber seinad ehk nii-öelda majakesed, et oleks tunne, nagu ööbiks telgis, kuid ohutum. Nüüdseks on paadikujulised majakesed, igas majas elab ja ööbib neli noort. Ka varustuses on olnud arenguid, loomulikult, aga laagri ülesehitus on püsinud aastast aastasse ühesugune.

Kuidas on laste turvalisus tagatud?

Ilma vestita ei lähe merele keegi. Ujuma saab, aga ka siis hoiame silma peal. Ilma instruktaažita me kedagi merele ei lase, teooria eelneb alati praktilistele sooritustele. Paadiga merele minejate jaoks on meil logiraamat, kuhu tuleb kirja panna kõik trükitähtedes. Mina isiklikult nõuan seda, et oleks loetav. Oma käega panevad kirja: läksin merele, päästevesti number, paadi nimi, kellaaeg, kestus, tulin merelt, kõik on korras. Või kui midagi läheb katki, siis peab ka kirja panema, aga tavaliselt ei juhtu midagi.

Seda olen ma alati öelnud, et laagris ma võin teiega nalja teha, aga merel ei tee. Merel on nii, nagu ma ütlen. Nii on ja keegi vastu ei vaidle. Merel tuleb natuke rangem olla. See on ohtlik lihtsalt. Merd tuleb austada ja sellesse tuleb suhtuda alandlikult.

Erinevates laagrites on erinevad traditsioonid. Millised on teie laagri vahetusesse tekkinud traditsioonilised tegevused?

Meie laagris toimub iga kord ristimine neile, kes osalevad esimest korda. See on väga lõbus ja meeldejääv üritus, mida me nimetame Neptuni peoks. Kostüümipidu, kuhu tuleb hargiga Neptun, peas kroon, koos kahe näkineiuga. Mees tuleb aerupaadiga merelt. Kaldale jõudes algabki meeleolukas ristimine, mida varem läbinud noored alati pikisilmi ootavad. Mida vanem on esmaristitav, seda huvitavamad ülesanded ja tegevused tal vaja läbida on. Juuste pesemine adruga, huvitavate meretoitude söömine, vahukoorega habeme ajamine jne. Kõike ei saa välja rääkida, aga lõbus on igal juhul! Ristimine ja rannapidu üheskoos, merekaldal – see ongi eriline.

Teksti suurus