fbpx

Reelika Pirk: mitte ainult Kiviõli noorte mäss

Kiviõli 1. keskkooli vallandatud direktori toetuseks kogunenud noored meeleavaldajad pole ainsad, kes soovivad ühiskondlikus arutelus aktiivselt osaleda, kirjutavad Eesti Noorsootöö Keskuse peaeksperdid Reelika Pirk ja Martin Aidnik.

Mõne nädala eest tõi Kiviõli 1. keskkooli direktori ametist vabastamine kohalikud noored protestivaimus vallavalitsuse ette. Avaldati toetust hinnatud direktorile. Sündmused said aga alguse juba mõnevõrra varem, kui nimetatud direktor lubas kooli valdustes koguneda väikesel arvul aktiivsetel noortel, eesmärgiga moodustada ühe erakonna noorteühendus kohalikus piirkonnas. Poliitilisele agitatsioonile rõhutades otsustas seepeale kohalik vallavalitsus aga direktori ametist vabastada.

Hiljutiste toimunud sündmuste kontekstis on paslik küsida: kus peaks meie noorte aktivism aset leidma ning mis teemal võivad noored arvamust avaldada? Kas avalik ruum nagu koolimaja ei olegi meie noorte ruum? Kas kooli töökorraldust puudutavad otsused ei olegi otseselt noorte osalust nõudvad?

Noorte kaasatus ja osalus on aastakümneid olnud prioriteetne valdkond nii Eestis kui ka Euroopa Liidus ja mujal. Ponnistusi noorte kodanikuaktiivsuse kasvatamiseks tehakse kõikjal Lääne ühiskondades. Kaasajastatakse kodanikuhariduse tunde koolides, luuakse veebiplatvorme internetti ja noortevolikogusid kohalikesse omavalitsustesse. Vähesed riigid, sealhulgas Eesti, on langetanud ka valimisea piiri. Kõike seda noorte osaluse edendamiseks. Sellest hoolimata kõlab nn poliitilise aktiivsuse areenilt enamasti mure noorte huvi puuduse ja vähese osaluse üle. Seda kohati isegi etteheitval toonil. Parim näide on ilmselt valimisaktiivsus, mille ümber tihti sellelaadne diskusioon luuakse.

Samal ajal, kui kurdetakse noorte võõrandumist ühiskondlikust aktiivsusest, on Kiviõlis grupp noori otsustanud anda sellele, enamasti täiskasvanute domineeritud tegevusele, võimaluse. Nad on üles näidanud huvi Eesti riigi toimimise ja kohaliku elu juhtimise vastu. Nad on näidanud üles huvi osaleda ja panustada, olgu selleks siis noorte vaatevinklist sisendite andmine või kohalikele noortele parema kaasatuse, osaluse ja võimaluste loomise läbi.

Veelgi arvukam osa Kiviõli noortest on asunud häälekalt väljendama oma arvamust vallavalitsuse tegevuste osas küsimuses, mis puudutab otseselt neid, kuid mille langetamisse neid ei kaasatud. Kiviõli noored on teinud just seda, mida kohaliku elu juhid, riigi juhtivad ametkonnad ja Euroopa Liit ootavad. Vastupidiselt kõigele sellele, mida vananeva rahvastikuga Euroopa enim kardab, et meie tänased noored võõranduvad poliitika kujundamisest veelgi ja et tuleviku tugev demokraatia saab kõikuma.

Samal ajal, kui kurdetakse noorte võõrandumist ühiskondlikust aktiivsusest, on Kiviõlis grupp noori otsustanud anda sellele, enamasti täiskasvanute domineeritud tegevusele, võimaluse.

Noorte initsiatiivikus langeb aga etteheidete osaliseks ning saab karistatud. Kuidas teisiti vaadata neid usaldanud ja neile võimaluse andnud direktori vallandamisele ning järgnenud halvustavatele seisukohavõttudele noorte meeleavaldusest ja arvamusavaldustest?

Kool on ühiskondliku osaluse kontekstis alati olnud olulise tähtsusega tegevusareen. Kui noore kodune keskkond on tihti oluline mõjutaja tema ühiskondliku aktivismi tekkimisel – see, kas ja kuidas vanemad ise osalevad või poliitikast huvituvad – ning noorsootöö noorte osaluse innustaja ja algatuste toetaja, siis kool peab pakkuma kodanikuharidust, laiapõhjalist ülevaadet ühiskonnast, selle valitsemise alustest ja võimalustest.

Tõsi, kool ei tohi muutuda ühe poliitilise ideoloogia poolt domineeritud tegevusväljaks, kuid avatud debatid ja osaluse julgustamine on koolikeskkonda pigem tervitatud. Kuid kui koolitunnis ja noorsootöös õpitud osalusdemokraatia põhialused saavad päriselus tagasilöögi, suunduvad meie noored peagi sinna, kus nad usuvad oma osalusel olevat suuremat väärtust ja kõlapinda.

Noored soovivad osaleda. Lisaks Kiviõli noorte protestile on hea näide ka noorte kliimastreigid – ülemaailmse tähtsuse saavutanud aktivism, mis leiab aset ka siinsamas Eestis. Greta Thunbergi algselt üksildane streikimine on valla päästnud lumepalliefekti, mis annab lootust, et veel pole liiga hilja. Metsatulekahjude ja üleujutuste ajastul ei toimi enam varasemad lahendused. Käes on eksperimenteerimise, piiride nihutamise aeg.

Sotsiaalmeedias klikkida on lihtne, tänavapoliitikas kaasalöömine on tasapisi tavapärasemaks muutunud. «Fridays for future» raames Eesti eri linnades reedeti kogunevate noorte tegevust toetab valdav enamus valdkonna teadusuuringuid, mille järgi on fossiilkütused ja tootmistegevus laiemalt kliimat kahjustavad. Ilmselt peab igaüks tunnistama, et just noorte tegevuse tõttu on kliimakriis omandanud täna vajaliku pakilisuse. Euroopa Parlamendi hiljutine otsus kuulutada välja kliima hädaolukord võimaldab uskuda, et poliitika kujundajate soov lahenduse leidmisele kaasa aidata omandab järjest suuremat kõlapinda.

Noorte osalus on oluline. Eesti riik on võtnud selge suuna noorte osalust toetada ja arendada. Noortevaldkond on selle nimel 20 aastat tööd teinud. Noorte kaasatus ja osalus ei ole pelgalt kiirelt mööduv moetrend, vaid selge suund ja kohustus. Kohustus, mis võetud ÜRO laste õiguste konventsiooniga ning mille ellurakendamine lasub kõigil, seejuures kohalikul omavalitsusel.

Noorte osalus on Eesti tulevikukujundamiseks oluline. Kerge on rääkida, et tulevik peaks kuuluma noortele, raskem aga jõuda kaugemale olukorrast, kus tähtsamad otsused tehakse noorte eest ära. Seega ärgem pärssigem noorte aktiivsust, pigem loogem  noortekogud iga ministeeriumi juurde, kutsugem noored Riigikogu aruteludele ja muutke meie ametid kaasamisetalonideks, eeskätt hariduse valdkonnas. Julgustagem neid huvituma ja osalema, sest noorte aktiivne ja mõnikord kriitiline osalus peab olema demokraatlikus ühiskonnas normiks.

Arvamusartikkel ilmus 19.12.2019 Postimehes. Originaal on kättesaadav siit.

 

Teksti suurus