fbpx

Noorsootöö digiküpsus

Digiküpsus on valmisolek digitaalseks transformatsiooniks (Berghaus & Back 2016), ühtlasi aitab digiküpsus aru saada, kuidas organisatsioon „süstemaatiliselt valmistub ja järjekindlalt kohaneb digitaalsete muutustega“ (Kane et al. (2017).

Digitaalne transformatsioon hõlmab muutuseid nii organisatsiooni välisel- kui ka sisesel tasandil, muutes seeläbi kliendikogemust, konkurentsivõimet, töötajate rahulolu, protsesse ja töö efektiivsust, pakutavaud tooteid ja teenuseid ning kogu organisatsiooni tervikuna. Edukaks muudatuste läbiviimiseks on esmalt vajalik välja selgitada, kas selle järgi on antud hetkel vajadus. (Kaldvee, 2020)

2020.a kevadel kaitses Harno nutika noorsootöö peaekspert Kati Nõlvak edukalt magistritöö „Digiküpsuse hindamismudeli Digipeegel sobivuse analüüs kasutamiseks noortekeskustele“, kus Nõlvak uuris – nagu nimigi ütleb – digiküpsuse hindamismudeli väljatöötamist noortekeskustele ning seda formaalhariduses kasutatava mudeli Digipeegel alusel.

Koostöös nelja noortekeskusega üle Eesti testiti Digipeegli sobivust ning seda, kuidas see võiks kaasa aidata (digi)innovatsioonile nende organisatsioonides. Digipeeglis saab vaadelda ennast kolmest hindamisaspektist:

  • esimeses on fookuses peamiselt sisulised töövõtted ja lähenemised, sh kuidas toimub sihtgrupi kaasamine;
  • teise valdkonna keskmeks on muutuste juhtimine, sh nii organisatsiooni seest kui ka välispartnerite kaasamine ja koostegemine;
  • kolmandas valdkonnas on raskuskese suunatud tugisüsteemidele ehk sellele, kuidas on erinevad tegevused toetatud eelkõige digitaalsest vaatenurgast.

Magistritöö osana modifitseeriti algset mudelit noorsootööle veidi sobivamaks ning katsetuste tulemusel koostati rida ettepanekuid, kuidas mudel arvestaks veelgi enam noorsootöö konteksti ja viiks organisatsiooni edasi. Osalenud noortekeskused hindasid kõrgelt sellise peeglisse vaatamise tööriista olemasolu ning testimise kaudu leiti kaks võimalikku teed, kuidas mudeliga edasi minna, ning nüüd tuleb astuda järgmisi samme.

Nõlvak tutvustas oma magistritöö tulemusi ka EANKi teaduslõunal, mida saab järgi vaadata siit ( u 30 min esitlus, algus 0:51:05):

Digisuutlikkust ehk digiküpsust on lähemalt uuritud formaalhariduses ning Euroopa tasandil on väljatöötatud digipädevuste raamistikud kodanikele (DigComp), organisatsioonidele (DigCompOrg) ja õpetajatele (DigCompEdu). Noorsootöös puudub instrument, millega analüüsida oma digiküpsust, seevastu formaalhariduses on selleks väljatöötatud digiküpsuse hindamismudel Digipeegel (vaata Digipeegli tutvustust siit).

Uuringutest selgub, et noorsootööl ja formaalharidusel on sarnasusi (samas on valdkonnad piisavalt erinevad, et mitte täielikult kattuda) (Melvin, 2019), seega on paslik analüüsida formaalhariduses välja töötatud tööriista Digipeegel sobilikkust ja selle võimalikku modifitseerimise vajalikkust noorsootööle.

Töö tulemuste saavutamiseks püstitati kaks uurimisküsimust:

  1. Kui vajalikuks peavad noortekeskused hindamismudeli olemasolu ja kui suureks peetakse selle väärtust noortekeskuste digiküpsuse arendamisele?
  2. Kui suures ulatuses ja mis laadi kohandamist vajab üldhariduskoolide digiküpsuse hindamisvahend Digipeegel, et see oleks sobilik rakendamiseks noortekeskustes?

Vastus 1:

Uurimustöö tulemusel selgub, et riiklike (noortevaldkonna arengukava 2014-2020, nutika noorsootöö kontseptsioon, noorsootöötaja kutsestandard, noortevaldkonna arengukava 2021-2035 eelnõu) ja rahvusvaheliste dokumentide (Euroopa Liidu nõukogu järeldused nutikast ja diginoorsootööst, Euroopa Liidu noortevaldkonna töökava 2016-2018), erinevate uuringutulemuste (Infotehnoloogiliste võimaluste rakendamine noorsootöös, Screenagers, Skill-IT jt ) ning analüüsis osalenud noortekeskuste seisukohalt on hindamismudeli loomine väga vajalik ning noortekeskused näevad, et mudel aitaks neil nende digiküpsust arendada.

 

Vastus 2:

Teoreetilise käsituse leidude ning disainiprotsessi ja evalvatsiooni tagasiside põhjal saab järeldada, et mudelit ei ole võimalik modifitseerida viisil, mis sobiks kasutamiseks üle-eestiliselt noortekeskuste digiküpsuse hindamiseks. Noortekeskused ei ole ühetaolised organisatsioonid, mis muudab kõigile sobiva hindamismudeli väljatöötamise väga keeruliseks ning tulenevalt testijate tagasisidest, kus digiküpsuse hindamismudeli olemasolu peetakse oluliseks ning tuuakse välja, et pea pooled mõõdikud on pigem kohaliku omavalitsuse tasemel noorsootöö hindamiseks ning tehakse ettepanekuid, et mudel võiks olla osana noorsootöö kvaliteedihindamise mudelist, mis on samuti kohaliku omavalitsuse taseme tööriist, siis teeb töö autor järelduse, et digiküpsuse hindamismudeli väljatöötamine on vajalik ning aitaks kaasa noortevaldkonna digiküpsuse arendamisele ning arendatav mudel peaks olema sobilik hindamaks kohaliku omavalitsuse taseme digiküpsust noorsootöös, mitte noortekeskuse tasemel.

Uurimustöö tulemusel pakub töö autor välja kaks võimalikku mudeli edasiarendamise stsenaariumit:

3) Kohaliku omavalitsuse noorsootöö digiküpsuse hindamismudeli ja –vahendi väljatöötamine eraldiseisvana.

4) Kohaliku omavalitsuse noorsootöö digiküpsuse hindamismudeli ja –vahendi väljatöötamine noorsootöö kvaliteedihindamise osana.

Uurimustöö peamised ettepanekud on välja töötada noorsootöö digiküpsuse hindamismudel, mis sobiks kohaliku omavalitsuse tasemele. Kusjuures selleks on kaks võimalust: eraldiseisev mudel ning digiküpsuse hindamine noorsootöö kvaliteedihindamise osana. Väljatöötatava mudeli juures on oluline, et:

  • valdkondade, mõõdikute ja tasemete kirjeldused sobiksid noorsootöö konteksti,
  • tasemete erinevate kirjelduste asemel oleks selgem ja praegusest pikem mõõdiku kirjeldus ning tasemed oleksid ühetaoliste kirjeldustega,
  • mõõdikute või tasemete juures dokumentidele viidates, oleks hindajale selgelt välja toodud, millist dokumendi osa mõeldakse,
  • esimese valdkonna juures jätta alles mõõdikud (noorsootöö konteksti panduna) 1.2 (digipädevuste arendamine), 1.3 (noorsootöötaja roll – muutused õpetajate omavahelises suhtepildis, sh koostöine õpetamine) ja 1.4 (noore roll – muutused õpilaste individuaalsete eripäradega arvestamises ja õpilaste omavahelistes suhetes, sh koostöine õppimine) ning kombineerida omavahel mõõdiku 1.1 (digiajastu töövõtted – muutused pedagoogilises repertuaaris) ja 1.5 (õppekorraldus – muutused õpikorralduses ja õpikeskkonnas, sh õppevara), sh tuleks lisada noorte kodanikuosaluse ja kaasamise aspekt,
  • teise valdkonna juures sobivad kõik mõõdikud pärast noortekesksue konteksti ümber nimetamist,
  • kolmanda valdkonna juures jätta alles mõõdikud (noorsootöö konteksti panduna) 3.1 (võrk ja digiturve), .3.2 (digiseadmed) ja 3.5 (tarkvara ja teenused, infosüsteemid) ning kombineerida omavahel mõõdikud 3.3 (IT-juhtimine) ja 3.4 (kasutajatugi),
  • noorsootöö kvaliteedihindamise osana väljatöötades tuleb tähelepanu pöörata võimalikele mõõdikute kattuvustele ja vältida korduseid ja samasisulisis küsimusi mudeli täitjatele.

Teksti suurus