fbpx

Mis juhtub, kui robootika huviringi juhendajalt robotid ära võtta?

Mai Pitsner on loomingulisusest tulvil noorsootöötaja, kes juhendab noorte robootika huviringe. „Noorsootöö on minu jaoks midagi palju enamat kui tehnoloogiahariduse andmine. Veelgi olulisem on, et selle mõju on mõlemapoolne. Tänu noorte ehedusele olen ka mina vapramaks ja avatumaks muutunud … Noored on andnud mulle võimaluse riskida ning seda just noori usaldades.“ Artiklis avab Mai oma kogemusi noorsootööst, kirjeldades ka oma tegevuse ümberkorraldamist 2020. aasta kevadperioodil kriisioludes.

 

Mis juhtus, kui robootika huviringi juhendajalt robotid ära võeti? Kõigepealt tekkis veendumus, et huviring peab jätkuma sellele vaatamata, et eriolukord nõudis distantsõpet. Edasi põnevus võimalustest, mis noortega virtuaalkeskkonda kolimine pakub. Järgnes kurbus, sest kontakti noortega oli keeruline (taas)luua, ning südamevalu nende noorte pärast, kes ringis ei saanud jätkata ning kellelt ei olnud võimalik uurida, kuidas neil läheb. Siis magamata ööd, õppematerjalide loomine, elutoa roboruumiks ümber kujundamine, ärevus enne esimesi virtuaalkohtumisi, eriarusaamad lapsevanematega ning peavalud liigsest ekraanivaatamisest. Ära ei tohi aga unustada rõõmu, mida pakkusid noortelt saadud e-kirjad ning virtuaalkohtumised Zoomis, sest – kõlagu see pealegi klišeena – ma armastan oma tööd noorsootöötajana! Kõik see energia, mis ma oma töösse pühendan, tuleb ringiga tagasi läbi naeru ja õnnepisarate, mida noorte loovad lahendused ja siirad sõnad pakuvad.

Kui roboruumis enam kokku ei või saada, siis tuleb elutuba ümber hakata kujundama (Foto: Mai Pitsner)

Tavaolukorras on minu tööks 7–16-aastastele noorte robootika huviringi juhendamine, mis tähendab, et ma kohtun erinevate noortegruppidega kord nädalas 60–90 minutiks. Noored saavad LEGO roboteid ehitada ja programmeerida, samal ajal arendades oma silmaringi vastavalt sellele, mis on nädala teemaks. Uued teadmised lisanduvad nii tehnoloogias kui muudest valdkondadest. Näiteks hammasratasülekannet kasutades ja LEGO-dest mesilasi ehitades räägime nii sellest, kuidas hammasrattad töötavad, kui ka sellest, miks mesilased meile olulised on. 4. klassi ja vanemate noortega koostööd tehes hakkab suuremat rolli mängima projektõpe, sest võistlustel osalemine nõuab väga erinevaid oskusi, et oma eesmärke saavutada. Lisaks robotite ehitamisele/programmeerimisele tõuseb fookusesse projektijuhtimine koos kõigi oluliste komponentidega, et lootused ja soovid täidetud saaks.Minu jaoks on oluline, et töö toimub tihti paarides ja suuremates (4–10-liikmelistes) tiimides. Ühest küljest teeb see töö keerukamaks, sest lisaks individuaalsetele vajadustele peab arvestama ka grupidünaamikaga, teisest küljest aitab see aga noori ette valmistada nii-öelda päris eluks. Saan äratada tüdrukutes ja poistes huvi tehnoloogia ning teaduse vastu, kuid ma ise ei oleks rahul, kui annaksin neile vaid selle tehnoloogiaalaseid teadmisi. Ma loodan, et noored, kes käivad minu juhendatavates roboringides, kasutavad sealt saadud erinevaid teadmisi, oskusi ja väärtuseid ka mujal.

Noorsootöö on minu jaoks midagi palju enamat kui tehnoloogiahariduse andmine. Jah, see on üks osa minu tööst roboringi juhendajana, kuid ma olen robotit alati näinud kui tööriista (mitte kui peamist eesmärki), mille abil õpetada palju enamat, alates austusest kuni tiimitöö ja projektijuhtimiseni. Minu jaoks on olnud privileeg viimase kuue aasta jooksul koos noortega avastada FIRST LEGO League (FLL) võistluse võlusid ja valusid. Ja seda sõna otseses mõttes läbi vere, higi ja pisarate. Lood verest ja higist jäävad mõneks teiseks korraks, kuid pisaratest kirjutan veidi pikemalt.

FLLi peakorraldaja ütles eelmisel aastal pärast järjekordset poolfinaali, et ta ei tea enam, mis minuga pihta hakata, sest kui minu noortel tuleb kaotusvalu vastu võtta, siis nad nutavad, ning kui läheb hästi, siis ikka pisarad voolavad. Sel hetkel ei osanud ma midagi kosta, kuid mida enam selle peale mõtlen, jõuan järeldusele, et seda tuleb võtta suure komplimendina. Ma olen uhke selle üle, et suudan süstida noortesse kirge millegi vastu, mis lubab neil nii vabalt ja avalikult oma emotsioone näidata. Veelgi olulisem aga on, et mõju on mõlemapoolne. Tänu noorte ehedusele olen ka mina vapramaks ja avatumaks muutunud. Ma olen üks korralik introvert, kinnise ja vaoshoitud iseloomuga ning tüüpilise eestlasena ei kuulu oma tunnete väljanäitamine mu tugevuste hulka, kuid noortega ringitundides ja võistlustel/näitustel käies on sellest väga raske aru saada, sest ma hüplen ringi koerakostüümis, plaksutan ja elan kaasa ning vajadusel ronin laua peale, et kõik noored mind näeksid ja kuuleksid. Noored on õpetanud mind naerma, kui selleks õige aeg on, ning nii rõõmu- kui kurbusepisaraid poetama, kui süda seda nõuab. Noored on andnud mulle võimaluse riskida ning seda just noori usaldades.

Laagri Unicorns tiim enne eriolukorda koos FLL-l võistlemas

Üks suuremaid riske oli eelmine aasta FIRST LEGO League Juunior (FLL JR) Laagri näituste korraldamine. Kuigi korralduslik pool oli täiskasvanute kanda, siis vabatahtlik töö (näitusesaali üles seadmine, korrashoid ning 6–9-aastaste osalejate tunnustamine) jäi peamiselt 11–15-aastaste noorte kanda. Oli neid, kes pidasid mind napakaks, et olin nõus võtma peakorraldaja rolli vaid juhul, kui noored saavad võtta vastutusrikkad rollid, mida eelnevatel aastatel vaid täiskasvanud olid kandnud, aga mu õpingud Tallinna Ülikooli noorsootöö erialal on hakanud mu mõttemaailma nihutama aina selles suunas, et ma tõesti saan olla aktivist ja noorte võimestaja. Ei ole võimalik sõnadesse panna seda positiivsete emotsioonide tulva, mida sellel ülipikal, 48 tundi väldanud,  FLL JR nädalavahetusel kogesin, kuid kui ma seisin mitmekümnepealise vabatahtlike seltskonna ees, kus ülekaalus olid noored, hakkasid mul tänu- ja kiidusõnu jagades mul pisarad voolama. Ma sain aru, et selle riski võtmine ehk noortele vastutusrikaste ülesannete usaldamine tasus ennast tuhatkordselt ära. Pean loomulikult lisama, et ma ei kipu pisaraid valama isegi lähedaste inimeste ees.

Nii nagu FLL JR korraldus oli kogukonnatöö vili, on seda tegelikkuses ka Laagri Roboring, kus igal aastal osaleb üle saja noore. Lisaks noortele löövad kaasa ka super lapsevanemad (te teate, kes te olete, aitäh!), kelleta oleks minu töö igavam ning noorte võimalused väiksemad. Küll oleks mõnus, kui saaksin kogu au suurepäraste tulemuste eest endale võtta, kuid tegelikkus on, et minu energia, noorte entusiasm ja lapsevanemate panus avavad potentsiaali, mida ma üksinda noortele pakkuda ei suudaks.

Jõuangi ringiga tagasi distantsõppe juurde, sest sellegi läbiviimine oli tõeline tiimitöö. Mul võis olla tonnide viisi energiat, et seda läbi viia, kuid kui noored ei oleks huvitatud olnud ning huvikool ei oleks nõusolekut andnud, ei oleks midagi toimunud. Järgmise sammuna noortele koduseks tegevuseks loodud materjalide ning virtuaalkohtumiste aadresside vanematele saatmine oleks olnud peaga vastu seina jooksmine, kui lapsevanemad ei oleks kodus vaevunud panustama. Kodus tehnoloogia ülesseadmine, et kohtumised saaksid toimuda, ei olnud kindlasti lihtne ülesanne keerulisel ajal ja vaid tänu kodusele toele oli mul iga nädal võimalik enam kui 70 noorega endiselt „kohtuda“ – igaüks enda kodust.

Lõpuks, nüüd kui suvi on käes ja lõppenud on nii eriolukord kui robootikaringi hooaeg, loen lapsevanematelt saadud tänukirju ja tean, et kõik see südamest tulnud pingutus tasus ära. Veelgi enam paitab aga hinge teadmine, et noored, kes iga kohtumise lõpus lause peale „Nüüd koristama!“ nina kirtsutasid, ootavad juba augustit. Et saaks vabatahtlikult tulla eriolukorrast tingitult segamini jäänud klassi korrastama ning uueks õppeaastaks kõike valmis seadma.

Teksti suurus